Investor Toomas: unustage oma pension!

Tõele au andes olen omal ajal küll liitunud pensionisammastega, et kasutada ära riigi pakutavad maksusoodustused, kuid see on ka kõik. Kui veidi liialdada, siis on pärast seda sammastesse paigutatud raha jälgimine olnud minu jaoks pigem sarnane rutiin surnuaial käimisega – tore on küll teinekord kadunukest hea sõnaga meenutada, kuid tagasi teda enam ei too.

Juba 13 aastat tagasi oli mulle selgemast selgem, et ainuüksi pensionisammastesse raha kogumine mulle muretut pensionipõlve ei taga. Nõnda ei jäänudki üle muud, kui seada endale konkreetne eesmärk ja alustada ise aktsiatesse investeerides omaenda pensionipõlve kindlustamist. Usun, et see on olnud ka kogu minu väljamõeldud elu üks parimaid valikuid.

Ära looda paremale homsele

Ma ei ole päris nõus nendega, kes ütlevad, et teine sammas on täiesti läbikukkunud projekt. Jah, kurjaks võivad teha kõrged haldustasud, väljamaksete süsteem on jäigavõitu ja seadused ei anna pensionikogujale ka just ülemäära alternatiive, kuid eks pettumus tulene eelkõige koguja enda eeldustest.

Varem olen soovitanud esimese samba puhul kaotada pensionimakse suuruse sõltuvus inimeste varasemast sissetulekust ning käinud välja, et teine ja kolmas sammas võiksid olla need võimalused, mille abil inimene saab ise mõjutada tulevase pensioni suurust. Vaadates aga poliitilisi reaktsioone või reaktsioonitust neil teemadel, paistab mulle, et enne lõppeb Äripäeval tint otsa, kui jää selles vallas sulama võiks hakata. Aeg on aga just see kõige kallim vara, mida investeerimisel raisata pole.

Nõnda soovitangi kõigil lugejatel esmajärjekorras pensionisambad ära unustada ja ise oma säästude eest vastutus võtta! Just nõnda nagu omal ajal tegin mina, tegi saatejuht Marko Reikop ja tegid veel paljud teisedki. Las kohustuslikud sambad olla omasoodu – ega sealt laekuv rahanatukegi kedagi pensionipõlves vaesemaks tee. Müügijuttu, et mõni praegune sammas teid tulevikus hoopis rikkaks võib teha, soovitan aga rahumeeli tõlgendada klassikalise hambasse puhumisena.